"Õuest on kuulda, kuidas Taavet lõhub haopinu juures homseks leivaahju puid. Järjekordne poolpehkinud pakk läheb mütsatades lõhki, ja isegi siis, kui puud on juba kolksatades hunnikusse visatud, jääb veel õhtusse alles heli kume mälestus, mis hajub videvikus pikamisi hääletuseks, olematuseks ja liikumatuseks, otsekui virts rohelisse sügavikku vajuva kivi ümber. See haihtuv hääl teeb kõrvu pesa, äratab kogu kehas mälestusi, isegi selliseid, mida pole veel kogetud ja mida võisid paremal juhul tunda vaid varem elanud põlvkonnad."
Suudaks ma vaid kirja panna need emotsioonid, mida see lõik minus tekitab. Paljud ei saa sellest aru, kui ükski.
Oh kui väike on kõik...
No comments:
Post a Comment