Vaatasin eile filmi "The exorcism of Emily Rose", õudne just ei olnud aga huvitav oli jälgida. Debra väänas keha nii mis kole.

Emps ja Rait tegid tünga, ütlesid, et said mu telefoniarve, et midagi neljakümnega olevat olnud, ema ikka mõnitas, et miks sa siis 50 täis ei teinud? Mina ikka vastu, et mida te ajate, ma ei helista peaaegu mitte kellelegi, et keegi salaja öösiti helistab pornoliiinile või midagi, a tuli välja, et 42 senti olevat arve olnud. See tundus juba loogilisem.

Hommikul ärkasin Arlese laulmise peale, kui seda nii kirjeldada saab. 6:40 läksin multikaid vaatama. Siis vaatasin veel "Across the halli" ja "Hot tub time machine-i".
"Across the hall" meeldis väga, näitlemine oli tase ja sisu läbimõeldud.
Vanniga minevikku sattumine pakkus mulle ka päris palju nalja, kui nüüd aus olla.
Mitte palju aga kui kiilakas tropp oma sõbrad uriiniga täis pritsis kõõksusin küll naerust. Labane nagu ma olen.

Arles depretseb. Keegi ei nummitse, tellida ka ei saa. Tahtis, et ma talle äratuse paneks, vaevu jõudsin oma jubeda äratuskella poole vaadata, kui Arles juba karjus, et eiii, mitte seda, ma ei viitsi kuulata.

Limpi kuulan, melanhoolia jaja.

Ja kõigil pole kõik korras, ma olen superwoman.