Seda tahtsin ka öelda, et kas pole mitte naljakas, et inimene ärkab igal hommikul ja mõtleb, et temast võib saada ükskõik kes, kui ta sellesse vaid usub. Ning ühel hetkel on keskkool läbi ja sa pead otsustama, kuidas oma tulevik kujundada. Aga mis siis, kui sa veel kindel ei ole? Mis siis, kui sul pole õrna aimugi? Seal sa siis oled, üksi oma mõtetega, teades, et maailmas on miljoneid võimalusi, kuid sina pead valima ühe ning sellest sõltub sinu ülejäänud elu. Kas pole mitte kurb, et enamus inimesi teeb vale otsuse ning elab oma alles jäänud aastad mõttega "mis oleks olnud, kui...?".